Olen hullumajas, sellises tüüpilises valges polsterdatud toas. Ma ei ole üksi, seal on teisigi. Mõni neist vist isegi tuttav. Kõigil on identsed hullusärgid seljas. Kuidagi kahtlaselt rahulik on, kõik oleks just kui väga hästi. Nii me siis veedame seal aega: kes seljaga vastu seina ning jalad ette sirutatult, kes seljaga vastu pehmet põrandat ja jalad sirgelt seina vastas suunaga lakke. Mõni seisab püsti ja õõdsutab ennast vaikselt, nagu mõni tuules õõtsuv puu. Äkki ilmub ruumi hullumaja töötaja, selline, kes teeb peaarsti eest ära selle musta ja räpase töö. Tal oli käes veider relv. Midagi taolist, nagu loomade uinutamiseks kasutatakse, kui neid operatsiooniks tahetakse uinutada. Meditisiinitöötaja sihib mind selle relvaga. Uinutav nool tabas mu paremat õlga ja ma tundsin, kuidas mul katus ära sõitma hakkas. Ma vajusin külili ja kui medikament oma täies teravuses juba tunda andis, saabus äratuskell koos reaalsusega.
No comments:
Post a Comment