Trippisin T.-ga, hea sõbraga, kõrbesse suusatama. Tulime mööda mingit maantesilda, läksime sillalt maha ja kohe, paremat kätt, praktiiliselt silla all oli karjäär. Üpris sügav karjäär. Ümmarguse veesilmaga keskel, mis meenutas midagi Colosseumi laatset, kui seda eemalt jälgida. Jõudsime alla, karjääri põhja nii öelda ja hakkasime mööda järsku liivakallakut ülesse ronima. See väsitas, kuna liiv sõitis pidevalt jalge alt ära ja slalli saapad ei teinud tõusu üldse kergemaks. Üleval aga avardus liivakõrb. Liiv oli kõikjal, kuigi oli juba väga hämar, peaaegu et öö, oli näha väga kaugele. Seljataha jääva linna tuled kumasid ebamaiselt. Kogu see ronimine tegi kõhu tühjaks. Uskumatu kokkusattumus: ühe liivaluite otsas kõikus supermarket. Sees ei olnud kedagi, ka mitte teenindavat personali. Poes müüdi hispaania õlut ja sellele maale väga iseloomulikku kaupa - me olime Hispaanias. Vaatasime vähe ringi ja siis otsustas mu reisikaaslane, et oleks hea külmunud piruka peale kuseda. Kuna kedagi näha ei olnud, ja tal häda kange, tegigi ta seda. Väga naljakas oli. Ma läksin samal ajal omale salatit otsima. Kõhud täis, läksime edasi. Kõrbes me ei suusatanudki, vist sellepärast, et meil ei olnud suuski kaasas. Kuni me edasi kõndisime kõrbes, kus muide oli sita hais, hakkas koitma. Udusel hommikul jõudsin mere äärde. Nüüd siis juba üksi, sest teine vend oli kusagile ära kadunud. Äkitselt avastan ennast mere peal mootorsaaniga mässavat. Sõitsin täie hooga otse lainesse sisse. Lendasin saaniga pea peale. Aparaadist polnud võimalik lahti lasta. Oleksin äärepealt ära uppunud. Liigutasin jalgadega nii kiiresti kui ma sain, et mitte põhja minna. Olin saani all kuidagi ja üritasin seda masinat nöörist käivitada. Viimasel hetkel sain mootori käima. Kaldasse sõites olin omadega niivõrd läbi, et suutsin vaevalt silmi lahti hoida. Tõmbasin ennast saani peale kägarasse ja jäin magama.
