elukutseline karv

Avastasin enda juures uue ja huvitava ande, mida ma kogu oma elu jooksul ei olnud veel märganud - ma suutsin erinevaid ihukarvu näppudega ükshaaval kiirelt ja valutult välja tõmmata. Pole just võime lennata, aga siiski parem kui mitte midagi. Avastasin selle nii, et mul oli jalal karvanääpsupõletik ja kui ma tüütust karvakesest kerge liigutusega lahti sain, oli perekond mu ümber vaimustuses (ma ei tea, miks kõik mu ümber pidid sellel ajal olema, kui ma niivõrd intiimseid toimetusi toimetan) ja kõigil vajus suu lahti. Igatahes pakuti mulle sellga karjääri teha ja oma elu, kui karvakitkujana elada... 

endise kooli aula

Seisan aulas, akna juures ja nokin nina. Mõnuga. Saal on toolidest tühi ja teises servas ootab ujujaid basseinn, sillerdava veega.

traktor

Sõidan maa-kohast linna -  traktoriga - adidaseid (sb'si) ostma. Kellegi teine traktor oli teelt välja sõitnud ja üle kuudi keeranud. Sajab  julmalt vihma...

verejooks

Istun rahulikult matemaatika tunnis ja järsku tunnen, kuidas ülahuulele midagi sooja voolab. Jälle jookseb ninast verd. No hea küll, küsin tunnist välja ja lähen vetsu poole, käed nina alla aetud, et võimalikult vähe põrandat määrida. Millegi pärast on see väga tähtis.  Ei tea miks. WCst tuleb välja see sama matemaatika õpetaja, kes mulle parasjagu tundi peaks andma, väike poiss käe otsas. Nad mööduvad ja lähevad mööda koridori, tagasi vaatamatta. Müstika. Vetsus keerasin kraani lahti ja hakkasin käsi loputama, nina endiselt tilkus verd ja ei tundunud kuidagi järele jääda. Pihud on triiki verd täis. Tundub, nagu ei asi ei lähe sugugi paremaks ja järjest rohkem ja rohkem määrduvad riided ja kogu see väike kraanikauss. Uni sai enne otsa, kui kogu see pilt jõudis väga punaseks minna.

*Huvitav on see, et kui ma mõtlesin selle blogi update'imise peale, hammaste pesemise ajal, siis mul hakkas ninast verd jooksma. 

hullumaja

Olen hullumajas, sellises tüüpilises valges polsterdatud toas. Ma ei ole üksi, seal on teisigi. Mõni neist vist isegi tuttav. Kõigil on identsed hullusärgid seljas. Kuidagi kahtlaselt rahulik on, kõik oleks just kui väga hästi. Nii me siis veedame seal aega: kes seljaga vastu seina ning jalad ette sirutatult, kes seljaga vastu pehmet põrandat ja jalad sirgelt seina vastas suunaga lakke.  Mõni seisab püsti ja õõdsutab ennast vaikselt, nagu mõni tuules õõtsuv puu. Äkki ilmub ruumi hullumaja töötaja, selline, kes teeb peaarsti eest ära selle musta ja räpase töö. Tal oli käes veider relv. Midagi taolist, nagu loomade uinutamiseks kasutatakse, kui neid operatsiooniks tahetakse uinutada. Meditisiinitöötaja sihib mind selle relvaga. Uinutav nool tabas mu paremat õlga ja ma tundsin, kuidas mul katus ära sõitma hakkas. Ma vajusin külili ja kui medikament oma täies teravuses juba tunda andis, saabus äratuskell koos reaalsusega.