Unenägu söötis mulle irooniat täis visuaale. Nägin oma unistuste naist - ideaalne! Ainuke mure on selles, et ma ei mäleta, milline ta välja nägi, kes ta oli ja kust tuli. Muidu läheks ja kosiks jalamaid.. 

sequense

Viimasel ajal ei ole suurt midagi meelde jäänud hommikuti. Rasked ajad, pole ressursse, et und meelde jätta. Paar päeva tagasi olid mulle öökapi peale jäänud vaid udused unelärakad... 

1. Nägin rasedat naist, kõndisin tema juurde ja panin käe kõhu peale, laps põtkis. Väga kõvasti

2. Käisin skeitpargis maalimas ja keegi varastas mu värvid ära, enne kui ma midagi valmis jõudsin teha.

3. Külastasin kursaõde J., kolm ta venda mängisid diivani ümber. Kursavend J. oli ka seal, istudes oma tavapärases napsutamise poosis.

4. Oksendasin Paala järve ääres oleva mäe peal (Viljandis). 

Super Mario collaboration

Ärgates oli tunne, et ma oleks juba kord ärganud ja sellist und näinud. Deja vu äratus - midagi uut! Niisiis, uni ise oli selline tore, ma ei saanudki täpselt aru, kas ma olen ninaga vastu (teleka)ekraani või siis maailm oligi ümberringi selline kergelt kandiline. Nagu vanas Nintendo mängus, rugby mängus. Neli kaitsemängijat jooksid reas minu poole; kõigil olid põrssanahad kaenlas. See ei meenutanud küll eriti jooksu - nad oleks nagu õhus rippunud ja jalad pendeldasid neil paremalt vasakule. Halb graafika, algeline mäng, 2D.  Peade asemel olid mehikestel Super Mario mängust tuntud seened. Hübriid mäng oli see.

Satan

Võitlesin unes Saatanaga, päris epic oli. Ta ei olnud mingi sarvedega punane elukas, vaid tavaline inimen. No jah, kuivõrd nüüd tavaline, aga igatahes inimlike vormidega. Kui ma õigesti mäletan, siis oli tal ülikond seljas. Makes sense.

suusatamas

Trippisin T.-ga, hea sõbraga, kõrbesse suusatama. Tulime mööda mingit maantesilda, läksime sillalt maha ja kohe, paremat kätt, praktiiliselt silla all oli karjäär. Üpris sügav karjäär. Ümmarguse veesilmaga keskel, mis meenutas midagi Colosseumi laatset, kui seda eemalt jälgida. Jõudsime alla, karjääri põhja nii öelda ja hakkasime mööda järsku liivakallakut ülesse ronima. See väsitas, kuna liiv sõitis pidevalt jalge alt ära ja slalli saapad ei teinud tõusu üldse kergemaks. Üleval aga avardus liivakõrb. Liiv oli kõikjal, kuigi oli juba väga hämar, peaaegu et öö, oli näha väga kaugele. Seljataha jääva linna tuled kumasid ebamaiselt. Kogu see ronimine tegi kõhu tühjaks. Uskumatu kokkusattumus: ühe liivaluite otsas kõikus supermarket. Sees ei olnud kedagi, ka mitte teenindavat personali. Poes müüdi hispaania õlut ja sellele maale väga iseloomulikku kaupa - me olime Hispaanias. Vaatasime vähe ringi ja siis otsustas mu reisikaaslane, et oleks hea külmunud piruka peale kuseda. Kuna kedagi näha ei olnud, ja tal häda kange, tegigi ta seda. Väga naljakas oli. Ma läksin samal ajal omale salatit otsima. Kõhud täis, läksime edasi. Kõrbes me ei suusatanudki, vist sellepärast, et meil ei olnud suuski kaasas. Kuni me edasi kõndisime kõrbes, kus muide oli sita hais, hakkas koitma. Udusel hommikul jõudsin mere äärde. Nüüd siis juba üksi, sest teine vend oli kusagile ära kadunud. Äkitselt avastan ennast mere peal mootorsaaniga mässavat. Sõitsin täie hooga otse lainesse sisse. Lendasin saaniga pea peale. Aparaadist polnud võimalik lahti lasta. Oleksin äärepealt ära uppunud. Liigutasin jalgadega nii kiiresti kui ma sain, et mitte põhja minna. Olin saani all kuidagi ja üritasin seda masinat nöörist käivitada. Viimasel hetkel sain mootori käima. Kaldasse sõites olin omadega niivõrd läbi, et suutsin vaevalt silmi lahti hoida. Tõmbasin ennast saani peale kägarasse ja jäin magama.